Tänane kohtumise algne mõte oli viia kokku eesti ja araabia tondijutud. Kuna aga Nour ja Yousef ei saanud meiega seekord ühineda, jäi araabia osa väga õhukeseks ja rohkem keskendusime ugrimugrindusele.
Selleks et tondijuttude paremini mõista, jalutasime üle hulga aja taas Kõivussaare kivikalmele - selle seltskonnaga oli see esimene kord.
Kõivussaare kivikalme vanust on arheoloogid dateerinud üsna lõdva haardega - rooma rauaajast noorema rauaajani ehk I - II a.t. (A.D.) Ma ise olen kinni haaranud II a.t. määratlusest ja kuulutanud üle Eesti ja üle Ungari, et tegemist viikingiaegse kivikalmega. Seni kuni kaevamised pole dateeringut täpsustanud, on mul õigus. Miks see aeg? Mul on kinnisidee siduda Kõivussaart Tarbatu vallutamisega (vt. Okultismiklubi 2)
Igatahes Kõivussaarel on alati mõnus olla - nii ka täna. Kerstitädi tegi miniformaadis ajalootunni ja üritas Muinas-Eesti klubi Tarbatu kodulehelt näpatud fotodega edasi anda kuustekandi külaelu 1000 aastat tagasi. Võrdluseks pilte, kuidas võis elu välja näha 1000 aasta taguses Aleppos. Ja sinna kõrvale pilte Aleppost 5 aastat tagasi ning praegu, kinnituseks, et kõige jõledam tont ei ole mäännegi nähtamatu sõber, vaid elus inimene.
Tarbatu lehelt näpatud pilt noorema rauaaja inimestest ja eluolust |
Samuti Tarbatu lehelt näpatud pilt - daam on Egge, endatehtud ehete ja riietega |
Võrdluseks - nii võis välja näha Aleppo ca 800 aastat tagasi Saladini poja al-Zahir al-Ghazi valitsusajal, Eestis oli siis lõppenud muinasaeg, maakonnad alistunud ristisõdijatele ning alanud keskaeg |
Esikate ja hiitega on rituaalne suhtlus lihtne - tood ohvri ning soovid soovi. Ohvriand on lint või pael puu külge sidumiseks; hõbedane münt vms (tänapäeva eestlased ehk hõbevalgega koonerdama enam ei pea). Muidugi tuleb kinni pidada tervest reast hiietabudest, mis iseensest ei ole ka väga erilised - mitte pühapaika roojata, sealt mitte midagi kaasa võtta, mitte oksi murda jms.
Kerstitädi oli kaasa võtnud ohverdamiseks punase lõngajupi; pikajuukselised sidusid okste külge omi karvu. Grete ohverdas järelejäänud rongisõidu mündi. Samal ajal kui Grete otsis kase sees õõnsust mündi ohverdamiseks, küsis Gerda kas mul on kaardid kaasas. Kokku kõlas see kombinatsioon nagu, "kas hiies kaardiga ka maksta saab?".
Kerstitädi ohvriand |
Niisama mõnus tšill Kõivussaarel |
Grupifoto ka ei kuulu hiie külastamise kohustuslike rituaalide hulka, aga pole ka tabu. Taustal on Gerda kehastunud hiietuuslariks ning edastab kogu maailmale rahusõnumeid. |
Kõivussaarelt suundusime norti, kus meid ootasid Elis ja Kaisa. Tekkide sisse mässituna ja lauapeale tõstetud kott-toolidel lösutades nägid nad välja kui mediteerivad buda mungad. Nortis tondijutud jätkusid.
Teel Kõivussaarelt norti |
Tondijuttude kõrval osutuks emotsionaalsemaks teemaks hoopis õpilasesinduse loomise teema. Tõsiasi on, et aktiivseks kodanikus olemine ei ole kaasasündinud pädevus nii nagu näiteks hingamine või surmahirmus plagama pistmine. Põhikooli õpilane vajab korduvat selgitust, tuge ning praktikas võimalust aktiivne ja vastutust võttev kodanik olla. Kui kool võtab õpilasesindust formaalselt, siis see ongi üks mõttetu ja formaalne nähtus. Tasub siinkohal meelde tuletada, et Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kohustab õpilasesinduse esindajat kaasama nii õppenõukogu kui ka hoolekogu aruteludele. ... ja kaasamine ei ole lihakehana arutelude juures viibimine, vaid võimalus osaleda kooli valitsemises ja koolikultuuri loomises. Kaasamine on üleüldse jätkuvalt valus teema...
ehk siis NII EI TEHTA: "...valige ruttu oma esindus ära - meil on teile juba esimene ülesanne: hakkate helkureid kontrollima."
aga TEHAKSE NII: "meil on mure- paljud õpilased ei kanna helkureid. Kuidas teha nii, et õpilased kannaksid rohkem helkureid?"
Esimene näidis oli Harti redeli järgi tokenism - õpilastele justkui antakse roll ja vastutus, aga tegelikult osalusvalikut ei ole - see ei ole Harti järgi kaasamine. Teine näidis oli kaasamise kuues tase - täiskasvanud algatavad tegevuse, projekti vms., aga idee elluviimise otsustusprotsessis on määrav sõnaõigus noortel. Kaasamise kvaliteedihüpe tervelt kolm pulka.
Arutasime ka viimase mängudeöö õppetunde - kõlama jäi mõte, et järgmise võiks teha kevadel, siis saab väljas rohkem tegevusi teha. Ning arutelu võiks toimuda mitte privavestluses, vaid grupis - siis saab rohkem inimesi organiseerimises kaasa lüüa.
Lõpetuseks aga lubatud link Mediina džinnide orule. Koht, kus autod, bussid, veepudelid omatahtsi mäes üles veerevad:
... ja džinn ei ole mitte alakatele sobimatu kadakamarja jook, vaid see tüüp: