pühapäev, 13. november 2016

Kõivussaare jutud



Tänane kohtumise algne mõte oli viia kokku eesti ja araabia tondijutud. Kuna aga Nour ja Yousef ei saanud meiega seekord ühineda, jäi araabia osa väga õhukeseks ja rohkem keskendusime ugrimugrindusele.

Selleks et tondijuttude paremini mõista, jalutasime üle hulga aja taas Kõivussaare kivikalmele - selle seltskonnaga oli see esimene kord.

Kõivussaare kivikalme vanust on arheoloogid dateerinud üsna lõdva haardega - rooma rauaajast noorema rauaajani ehk I - II a.t. (A.D.) Ma ise olen kinni haaranud II a.t. määratlusest ja kuulutanud üle Eesti ja üle Ungari, et tegemist viikingiaegse kivikalmega. Seni kuni kaevamised pole dateeringut täpsustanud, on mul õigus. Miks see aeg? Mul on kinnisidee siduda Kõivussaart Tarbatu vallutamisega (vt. Okultismiklubi 2)

Igatahes Kõivussaarel on alati mõnus olla  - nii ka täna. Kerstitädi tegi miniformaadis ajalootunni ja üritas Muinas-Eesti klubi Tarbatu kodulehelt näpatud fotodega edasi anda kuustekandi külaelu 1000 aastat tagasi. Võrdluseks pilte, kuidas võis elu välja näha 1000 aasta taguses Aleppos. Ja sinna kõrvale pilte Aleppost 5 aastat tagasi ning praegu, kinnituseks, et kõige jõledam tont ei ole mäännegi nähtamatu sõber, vaid elus inimene.

Tarbatu lehelt näpatud pilt noorema rauaaja inimestest ja eluolust


Samuti Tarbatu lehelt näpatud pilt - daam on Egge,  endatehtud ehete ja riietega


Võrdluseks - nii võis välja näha Aleppo ca 800 aastat tagasi Saladini poja al-Zahir al-Ghazi valitsusajal, Eestis oli siis lõppenud muinasaeg, maakonnad alistunud ristisõdijatele ning alanud keskaeg

Puukallistamine ei kuulu just kohustuslike rituaalide hulka, aga seda on lihtsalt tore teha. Küll aga on viisakas muinaspühapaikade nähtamatutele sõpradele külla minnes koputada. Muinsuskaitseameti silt täidab lokulaua ülesannet eeskujulikult. 

Esikate ja hiitega on rituaalne suhtlus lihtne - tood ohvri ning soovid soovi. Ohvriand on lint või pael puu külge sidumiseks; hõbedane münt vms (tänapäeva eestlased ehk hõbevalgega koonerdama enam ei pea). Muidugi tuleb kinni pidada tervest reast hiietabudest, mis iseensest ei ole ka väga erilised - mitte pühapaika roojata, sealt mitte midagi kaasa võtta, mitte oksi murda jms.

Kerstitädi oli kaasa võtnud ohverdamiseks punase lõngajupi; pikajuukselised sidusid okste külge omi karvu. Grete ohverdas järelejäänud rongisõidu mündi. Samal ajal kui Grete otsis kase sees õõnsust mündi ohverdamiseks, küsis Gerda kas mul on kaardid kaasas. Kokku kõlas see kombinatsioon nagu, "kas hiies kaardiga ka maksta saab?".

Kerstitädi ohvriand

Niisama mõnus tšill Kõivussaarel

Niisama mõnus tšill Kõivussaarel vol2. Tiia ja Kertu harjutavad ohvrianni sidumist heinakõrte peal. Hetk tagasi oli helistanud Kaisa, kellele üritasime teha omaarust head nalja, öeldes, et ohverdame paganlikele jumalatele ajaviiteks Tiiat. Kaisat paraku ei üllata enam meie puhul miski...
Grupifoto ka ei kuulu hiie külastamise kohustuslike rituaalide hulka, aga pole ka tabu. Taustal on Gerda kehastunud hiietuuslariks ning edastab kogu maailmale rahusõnumeid.

Kõivussaarelt suundusime norti, kus meid ootasid Elis ja Kaisa. Tekkide sisse mässituna ja lauapeale tõstetud kott-toolidel lösutades nägid nad välja kui mediteerivad buda mungad. Nortis tondijutud jätkusid.


Teel Kõivussaarelt norti

Tondijuttude kõrval osutuks emotsionaalsemaks teemaks hoopis õpilasesinduse loomise teema. Tõsiasi on, et aktiivseks kodanikus olemine ei ole kaasasündinud pädevus nii nagu näiteks hingamine või surmahirmus plagama pistmine. Põhikooli õpilane vajab korduvat selgitust, tuge ning praktikas võimalust aktiivne ja vastutust võttev kodanik olla. Kui kool võtab õpilasesindust formaalselt, siis see ongi üks mõttetu ja formaalne nähtus. Tasub siinkohal meelde tuletada, et Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kohustab õpilasesinduse esindajat kaasama nii õppenõukogu kui ka hoolekogu aruteludele. ... ja kaasamine ei ole lihakehana arutelude juures viibimine, vaid võimalus osaleda kooli valitsemises ja koolikultuuri loomises. Kaasamine on üleüldse jätkuvalt valus teema...

ehk siis NII EI TEHTA: "...valige ruttu oma esindus ära - meil on teile juba esimene ülesanne: hakkate helkureid kontrollima."

aga TEHAKSE NII: "meil on mure- paljud õpilased ei kanna helkureid. Kuidas teha nii, et õpilased kannaksid rohkem helkureid?"

Esimene näidis oli Harti redeli järgi tokenism - õpilastele justkui antakse roll ja vastutus, aga tegelikult osalusvalikut ei ole - see ei ole Harti järgi kaasamine. Teine näidis oli kaasamise kuues tase - täiskasvanud algatavad tegevuse, projekti vms., aga idee elluviimise otsustusprotsessis on määrav sõnaõigus noortel. Kaasamise kvaliteedihüpe tervelt kolm pulka.

Arutasime ka viimase mängudeöö õppetunde - kõlama jäi mõte, et järgmise võiks teha kevadel, siis saab väljas rohkem tegevusi teha. Ning arutelu võiks toimuda mitte privavestluses, vaid grupis - siis saab rohkem inimesi organiseerimises kaasa lüüa.

Lõpetuseks aga lubatud link Mediina džinnide orule. Koht, kus autod, bussid, veepudelid omatahtsi mäes üles veerevad:



... ja džinn ei ole mitte alakatele sobimatu kadakamarja jook, vaid see tüüp:





Rühmajuhtide kooli 2. nädalavahetuse 1. päev - suhted ja kiusuennetus ning inimkatsed Compasitoga

Sissejuhatavalt - Compasito või Kompassito läbi eesti keele filtri on inimõiguste hariduse käsiraamat lastele. Kompassi vähim veli. Kompassi fänn olen tänu Elizabeth Kasa Mälksoole ja teistele noortevaldkonna entusiastidele juba aastaid. Compasito olen miskipärast teenimatult kõrvale jätnud.

Sissejuhatus vol2 - rühmajuhtide kool Kaitseliidu Kodutütarde Tartu ringkonna mahukas koolitus algajatele rühmajuhtidele. Koolitus toimub üle aasta ja kestab oktoobrist maikuuni nädalavahetustel. Eelmisel korral osalesid Kuuste kandist Reniita, Karola ja Kaisa. See, mida Kaisa rühmajuhtide koolist arvab, sai välja öeldud intervjuus vallalehele. Siin: http://www.koduvald.ee/elu/4596-kaisa-meus-silmapaistvalt-aktiivne-noor-igal-rindel

Sellel aastal on rühmajuhtide koolis suurem gäng kuustekaid - Lotta, Ketlyn, Chrissu, Elis, Stella.

Chrissu, Ketlyn ja Lotta nikerdavad "abistavaid käsi"


Minule endale tundub, et rühmajuhtide kooli vilistlased on teadmiste-oskuste-hoiakute poolest täiesti teenistusvalmis noortejuhid. 99% rühmajuhtide kooli õpilastest on põhikooli vanema astme ning gümnaasiumiastme õpilased.

Kadi infominutid järgnevatest iseseisvatest töödest võtavad mõtlikuks


Meie Üllega kahasse sisutasime päeva suhete, suhtlemise ning kiusuennetuse teemadega. Ülle alustas emotsionaalse intelligentsuse teemadega - kuidas ära tunda ja sõnastada iseenda tundeid. Kuidas ennast kehtestada, kuidas peegeldada. Peegeldamist sain kiusuennetuse poolpäevas korrata. Võtsingi üks-ühele kasutusse Compasito meetodi "Bullying scenes", mis koosnes ajurünnakust "mis on kiusamine"; iseenda sotsiaalse võrgustiku kaardistamisest (so. kelle poole mure korral pöörduda) ning kaasuste analüüsi. Mulle endale tundus, et meetod käras küll ning osalejad ei kurtnud - seega võib Compasito inimkatsed edukaks lugeda ja ma kasutan kindalsti seda käsiraamatut edaspidigi kui võimalust antasse.

Lotta "laualinalt" oli kaugelt näha, et koolis on kiusamisest juttu olnud :) (Au ja kiitus Kaupole! :) )

Keili "laualinale" sündis täiesti soliidne koomiks

Killu "laualina muster" omas kadestamisväärset süsteemset strutuuri.

Regina loovusest tihe "laualina" oli nagu päris ja nii ilus, et kahju ära visata.

"Abistavad käed" - iga osaleja kirjutas käe sõrmedele, kelle poole hingelise kaamose korral pöörduda. 100% oli selleks isikuks sõber. Sellest järeldub, et rühmajuht võiks olla ka oma tüdrukutele tark ja usaldusväärne sõber - kui juhtub, et noorel inimesel mitte ühtegi inimest ei juhtu olema, kellele muret kurta - siis vähemalt Tartu kodutütardel on nende rühmajuhi

Lõpetuseks kaastunne Tapa vallale. Ikka nende nime pärast. Leidsin väga kunstipärase ja noori kõnetava video, mida näitasin.  ...no ja see lõputiiter väänas kogu ilusa idee koomuskiks. Aga vaadake ise:
 

esmaspäev, 7. november 2016

Kuuste mängudeöö

Lühidalt - Kuuste mängudeöö on üritus noortele, mille noored ise algatavad ning viivad läbi. Enne sügisvaheaega toimunud mängudeöö oli järjekorras ...mingi...mitmes... Ei tea - ei pea tegelikult arvestust. Tegemist ei ole olnud ka mingi regulaarse plaanipärase üritusega - kui tuleb kellegil noortest tuju korraldada mängudeööd, siis ta kas teeb jooksupealt seda ise või moosib mõne ettevõtliku sõbra peaorganisaatoriks.

Mängudeöö kasutegur avaldub siis, kui noortel lasta tõesti kõik otsast lõpuni ise teha - anda võimalus võtta ja kanda vastutust. Samuti kasvatada rahulikku meelt tagasilöökide suhtes - tagasilöögid on normaalsed ja neist tuleb läbi närida. Mis aga kõige olulisem - kasvatada Kuuste noortest aktiivseid kodanikke suhtumisega "igaüks ise on oma õnne sepp"

Alles kogunetakse...
Seekordse mängudeöö korraldasid üheksandikud Annabella ja Aires, kes said kõigega fantastiliselt hakkama. Aires koordineeris infovahetust enne ürituse algust. Ta läks kohati isegi nii radikaalseks, et tegi ettepaneku teha tähtaegade ajagraafiku meeskonnaliikmetele. Laitsime Villuga julmalt ja kaasava noorsootöö kõiki põhimõtteid hüljates selle mõtte maha. Kerstitädi kasvatab põhimõtteliselt ülemusi, kes lasevad alluvatel tšillilt toimetada, mitte aga ülemusi, kes igahommikuse lipuheiskamise saatel alluvaid rivistavad ning tähtaegade raporteid nõuavad. Tulevased Airese alluvad võivad mulle ja Villule tänulikud olla, et õigel ajal jaole saime.

Annabella aga mööbeldas kogu ürituse ajal ringi kui tuulispask - kõigepealt organiseeris ta pargis orienteerumismängu, natuke hiljem tondirada; terve ürituse ajal udjas ta aga harja ja kühvliga ringi - porikübemetel ei olnud võimalustki!

Kuna oleme mängudeöid juba hulgi teinud, on paika loksunud suhteliselt kindel formaat - erinevates klassides on erinevad mängud; keldris horrorituba, nortis piljard. Igal ruumil on oma boss ja kõik kohaletulijad aktsepteerivad enne kokku lepitud turvalisusereegleid. Seekord läks kehvasti, et keldrisse ei saanud tehnikat üles panna ja horrorirõõm jäi poolikuks. No aga nagu eespool öeldud, tagasilöögid käivad asja juurde, et järgmine kord õppust võtta.
Seekord olid biukaklassis lauamängud; saalis mängisime libahunti ja okultismiklubi; arvutiklassis olid - ülla-ülla - arvutimängud; no nortis, nagu ikka, piljard. Algklassid, nagu ikka - tuditoad.
Kohe on algamas järjekordne libahundi voor

Jou-jou. Arvutimängud, nagu arvata võib
Sõrmuste isanda mäng on sama eepiline nagu raamat ja film  - mängule kulus üle kahe tunni

Oujee! Kadi sai endale Nazguli :P

Noorsootöötajale teevad eriliselt rõõmu aga need mängud, mida noored loovad kohapeal. Seekord oli üheks mänguks luuremäng pimedas pargis - meeskonnad pidid pargist üles leidma kolm lippu ja vältima vastutegevust. Vastutegevuse suhtes tekitas immuunsust see, kui meeskond keksis kätest kinni hoides ning laulis 1 min jooksul ühiselt mingit laulu. Kui 1 min läbi sai, pidi meeskond leidma puu ja seda 15 sek kallistama - siis võis jälle lauldes edasi keksida ja lippe otsida. Tuleb au anda Kennu pühendumusele vastutegevuse etendamise osas - tänu tema järjekindlale "ora tagumikus" taktikale nägi mäng kõrvalt suht koomiline välja, sest mitte ükski meeskond ei saanud võtta mängu suvalt. Teine kohapeal loodud mäng oli tondirada. Annabella delegeeris nagu nalja kõikidele osalistele ülesanded ning jagas meeskonnad. Kerstitädi rolliks oli pimedas kaminaruumis ütelda osalejatele sõna, mida nood pidid tondiraja finišis Aliase mängureeglite järgi seletama. Seltsiks Egerti, Airese, Kaimo, Elise ja Ekke filosoofilised arutelud elu mõttest ning eksistentsiaalsest eneseabist (näiteks, kes mis kehaosa peaks endal esimeses järjekorras raseerima)
Tondiraja ettevalmistused keldris


Ekke kaminaruumis tondiraja ajal "ohvreid" ootamas. Paar tundi hiljem nõjatus samale lauale Kalju Kangur
Üks kohustuslik mängudeöö osa on okultismiklubi ehk taldrikukeerutamine ehk kõige rohkem adrenaliini tekitav tegevus. Vanusepiirang on 12+, sest lisaks adrenaliinielamusele on oht saada püsivat närvivapustust. Autoga pimedas ringidriftimine ning kõrghoonetel parkuurimine on tühitähi võrreldes elamusega, mida annavad sammud tühjas ruumis ning omatahtsi ringilendavad esemed. Tavaliselt oleme okultismiklubi teinud kõvasti pärast südaööd. Kui rahvast on  palju liikvel (eriti nooremaid), siis kaminaruumis - kui on suht vaiksem, siis saalis. Sest saalis see värks toimib kõige paremini - tõsilugu. Oleme muide eiranud ka moodsa folkloori kuldreeglit - on kolm olendit, keda ei tohi välja kutsuda - saatan, valge daam ja Lydia Koidula. Seekord püüdsime kontakti saada Eva-Lotta ettepanekul teise kirjandusklassikuga - maestro Kalju Kanguriga. Luuletaja ilmutas end meile pärast kaminasaalis nõudega kolistamist kühmus varjukujuna, kes kandis ninale tõmmatud kaabut. Adrenaliinidoos käes ja võis ka selle ürituse kordaläinuks lugeda.

Nagu ennist vihjatud, on mängudeööl planeeritud ka tuditoad - ehk see, kes tahab magada, see peab saama magada. Ja üldsielt pärast südaööd koondub kogu valjem möll 1. korrusele, et 2. korrusel saaksid unised magada. On ka neid mõistlikke inimesi, kes tõepoolest kasutavad kaasavõetud madratseid ja magamiskotte sihteesmärgiliselt. Sageli juhtub ka nii, et uni murrab sõna otseses mõttes jalapealt ja "ma korraks lasen silma looja" hetkest laua taga, trepinurgas, seinaäärsel toolil, võimlemismatil - kujuneb püsiv ärakustumine. On ka neid vapraid, kes peavad hommikuni vastu. Näiteks Annabella - kui Kerstitädi oma "ma hetke pikutan" ärakustumisest toibus (aika klassi ukse taga võimlemismatil) oli Annabellal juba klassidest osa kraami kokku koristatud.
"Ma ainult hetke pikutan siin"

Üks peakorraldajatest tegi pesa endale võimlemismattide hunnikusse ja kustus sinna ära
Igatahes vabatahtliku noorsootöötajana olen jätkuvalt veendumusel, et on täiesti mõttetu oma vabast ajast hakata noortele üritusi korraldama. Jep - just nii ütlengi! Sest noortel tuleb lasta ise teha (neid ainult natuke aidata ja juhendada, sest noored saavad ise suurepäraselt hakkama)   - ja sellisel üritusel on ainult lust ja rõõm osaleda, sest igal minut sellisel üritusel annab nii palju kirgastavaid "wow" elamusi. Võin julgelt esitada hüpoteesi, et iga mängudeöö pikendab noorsootöötaja eluiga vähemalt nädala võrra.
Tänavuse mängudeöö gäng
Noorsootöötaja saab noorte endi korraldatud ürituselt väge


PS. Pildikesi ajaloost - vilistlased ning esimeste mängudeööde organiseerijad on ärakustumises meistrid nii sisukvaliteedis kui ka vormilises teostuses.

Villu jaapani stiilis ärakustumine nortis. Kaisus ärasoditud Keskerakonna valimispostkaart "Koome teisiti!"