Puškini avapauk

Palun mitte tõlgendada pealkirja valesti, eriti ebasiivsalt valesti. Tegemist on Puškini rühma väärika stardipauguga - esimene ametlik koondus! Küll esialgu koos rühmajuhtidega kokku vaid nelja osavõtjaga, aga arvestades, et eelmine aasta tulime kolmel korral tühjalt kokku, on see väga lootustandev moment :). Seda enam, et Nastja ja Veronika, kes minu ja Aleksandraga tervelt poolteist tundi veetsid, on pehmelt öeldes GEENIUSED!!! Nendelt tuli nii palju lahedaid mõtteid, et mul hakkas adrenaliinipalavikust vererõhk jukerdama.

Puškin, õpetatud kass ja muinasjutud

Aga mis me siis tegime? Esiteks  täiesti kogemata joonistasime Puškini tamme. Tõesti kogemata ja seda tähenduslikuma varjundi see omandas. Idee oli esialgu teha lihtsalt üks väike puu-ajurünnak, kus tüvel on kirjas probleemid ning vajadused ning okstel tegevused, millega kõike seda lahendama hakkame. Aleksandra mainis nagu muuhulgas, et ühe korraliku jämeda tüvega Puškini tamme juures peab ka üks õpetatud kass olema... ja siis tuli lagedale järgnev värss:

У лукоморья дуб зелёный;
Златая цепь на дубе том:
И днём и ночью кот учёный
Всё ходит по цепи кругом;
Идёт направо - песнь заводит,
Налево - сказку говорит.

Aleksandra, Nastja ja Veronika Puškini tammesid joonistamas

Väga lahe. Aga ülesande sisu jäi samaks - ajurünnak. Veronika ja Nastja ajurünnaku puud kandsid üheselt õpetatud kassi vaimsust - nii palju häid mõtteid: anime; Jaapani ja Korea teemapäevad; luuremängud; orienteerumine; heategevus loomade varjupaigas; erinevad meistriklassid, paroodiad, võõrkeelte päev, maiustuste küpsetamine; jalgpall, tulešõu, luuremängud (sh. lipu vargus) jne... Nüüd on vaja ainult mõelda, kuidas me saaksime neid mõtteid oma koonduste ja laagrite sisse ära mahutada

Veronika puu

Nastja puu

Mängisime ka tutvumismängu "üks vale ja kaks tõde", saades üksteise kohta päris intrigeerivaid asju teada. Mida - las see jääb teistele koondustel ja laagrites avastamiseks :) Mängisime ka mängu "kes ma olen". Nagu allpoolt näete, läksid asjad päris karmiks selle mänguga.

Ma sain olla Picahu. Küsisin Aleksandralt - kas vanad inimesed teavad seda Pokemoni. Vastus oli, et nüüd jah. Põhimõtteliselt ainus pokemon, keda vanainimesed teavad :)

Nastja oli leivake. Veel oli mäng mõistusepärane

Aleksandra, tuntud matemaatikalemb, sai endale otsaette arvamiseks "" . Mäng kiskus juba karmiks.

Veronika on veel õndsas pimeduses. Ta ei tea, et kohe saab ta endale otsaette eluka, kelle nimetust isegi Aleksandra ei osanud eesti keelde tõlkida. See elukas oli....

...kingloom. (pärast kodust vaatasin järgi. Vene keeles "инфузории туфельки")

Igatahes oli õhus väga positiivne ja sõbralik energia. Lähiajal ootavad ees kohtumised Kuuste ja Tamme-Krattide noortega erinevates laagrites. Ma loodan, et õpetatud kass valvab meie üle ja hoiab meile käppa :)

Meie rühma kaitsevaimud :)