Laupäevatšill Kuustes

Täna, 1. oktoobril tulime Kuustes kokku selleks, et teha Kodutütarde fotokonkursi jaoks pilt. Lisaks oli meil soov näidata Yousefile ja Nourile, kuidas noored Vana-Kuustes elavad. Nour oli kahjuks haigestunud, nagu ka Kuuste rühmast Kadigi, aga õnneks sai vähemalt Yousef meile Vana-Kuustesse külla tulla.

Kõigepealt tšillisime niisama noortekas. Ketlyn ja Yousef mängisid piljardit. Yousef väitis, et mängib piljardit esimest korda ja siis tegi lambist Ketlynile neli korda pähe! No meie kõigi reaktsioon oli ootuspäraselt, et misasja! mängid sa jee esimest korda! No siis Yousef tunnistas, et on küll varem mänginud - telefonis :) :) :)

Väike piljarditšill; esiplaanil kilekotis 20 saiakest

Pärast seda enam keegi Yousefiga piljardit mängida ei julgenud :)

Lisaks oli Kerstitädi teinud valearvestuse. Ennemuiste armastasid latsekesed ikka saiakesi mugida, mistõttu varusin päevaks normaalse kotitäie saiakesi. Veerand vist said ära söödud, ülejäänud saiakesed andsin Lottale palvega leida neile hea kodu. See on kõik Kaupo "süü", et latsekesed enam ebatervislikku toitu ei armasta.

Noortekas avasime veel traditsioonilise kaardimoori nurgakese, kus nagu ikka, kõik eksistentsiaalsed probleemid ära lahendasime.

Kaardimoor sätib end seansi jaoks valmis. Pange tähele kaardimoori outfiti - see pärineb patriootlikust tootesarjast "Kuperjanovi pataljon luurab roosipõõsas"

"Kaisa, jäta Priit kus see ja teine. Priit sind ei armasta. Aga novembrikuu kaduneljapäeval kohtad sa nelja tee ristil Toomast, kes on sinu tõeline armastus."

Näitasime Yousefile ka parki, koolimaja ümbrust, tiiki. Ketlyn oleks äärepealt saare peale lõksu jäänud - laudsild tegi esimese korraga üle joostes väga ohtlikke naginaid. Õnneks suutis Ketlyn endas nii palju julgust leida, et poolmädanenud sillast ettevaatlikult tagasi hiilida.

Põhihäppening läks lahti aga Reola Röövlimäel poevaremetes. Varemed on juba kümmekond aastat olnud kohalike alternatiivkunstnike väljaelamiskohaks. Juhtumisi avastasime, et senised seinamaalingud on tehtud väga rõõmsate värvidega, aga kindlasti oli veel vaja kütta lisa ning üht-teist tsenseerida

Põhisein enne

Kõrvalsein enne

Olin ostnud erinevaid kirevaid värve. Mingit plaani meil polnud peale positiivse sisuga sodipodi tegemise. Yousefilt kauplesime välja, et ta araabia keeles kirjutaks seinale "Eesti on ilus" ja "Ära söö loomi", sest see näeks lihtsalt üliäge välja.

Sissejuhatavalt tsenseeris Elis ära "Taavi on m*nn" ja selle asemel tekkis "Taavi on nunnu". Saatuse tahtel oli selle kirjatüki peategelane Taavi minu ja Yousefiga ka rongis - meil oli võimalus teda rõõmustada teatega, et seame täna õigluse võidutsema. Tooli laenasid meile lahkelt perekond Aasajärv (Lotta ja Lotta ema Marge)

Yousefi lemmivärv oli sinine

Elis ja Kaisa midagi nikerdamas. Pange tähele feik-lukku Elise jope seljal :)

Vahepeal mängisid Ketlyn ja Lotta niisama trips-traps-trulli

Lotta ja Chrissu vaatavad vahepeal tulemust kunstikriitiku pilguga

Saate isegi aru, et kohustuslik ketsipilt

Aga lõpuks jõudsime ka võistlusfoto tegemiseni. Meie rühma teemaks oli "Eesti lipp" ja ainest pidime võtma samanimeliselt laulust. Lottal, Chrissul, Ketlynil, Kadil, Ketlynil oli juba varem tulnud mõte, et võiks Reola poes sini-must-valges riietes dabi teha. Pärast mõningast arutelu taandus sini-must-valge riietus sama värvi mütsideni ning dabi asemel kujunes kohapeal teistsugune lahendus. Igatahes on meie rühma võistluspilt raju, noortepärane ning väge täis. #ÄraSööLoomi - Igatahes! Laulust võetud pealkiri meie rühmapildile on "Meil on taevas, meil on maa, meil on lootus - sest oleme Eesti noored!" Jätame praegu kõrvale asjaolu, et Kadi haigestumise tõttu teeskleb Kerstitädi pildil ühte noortest. Pildi autor on Kaisa, kes amishi kombel vältis pildile tulekut :)

"Meil on taevas, meil on maa, meil on lootus - sest oleme Eesti noored!"

Puškini avapauk

Palun mitte tõlgendada pealkirja valesti, eriti ebasiivsalt valesti. Tegemist on Puškini rühma väärika stardipauguga - esimene ametlik koondus! Küll esialgu koos rühmajuhtidega kokku vaid nelja osavõtjaga, aga arvestades, et eelmine aasta tulime kolmel korral tühjalt kokku, on see väga lootustandev moment :). Seda enam, et Nastja ja Veronika, kes minu ja Aleksandraga tervelt poolteist tundi veetsid, on pehmelt öeldes GEENIUSED!!! Nendelt tuli nii palju lahedaid mõtteid, et mul hakkas adrenaliinipalavikust vererõhk jukerdama.

Puškin, õpetatud kass ja muinasjutud

Aga mis me siis tegime? Esiteks  täiesti kogemata joonistasime Puškini tamme. Tõesti kogemata ja seda tähenduslikuma varjundi see omandas. Idee oli esialgu teha lihtsalt üks väike puu-ajurünnak, kus tüvel on kirjas probleemid ning vajadused ning okstel tegevused, millega kõike seda lahendama hakkame. Aleksandra mainis nagu muuhulgas, et ühe korraliku jämeda tüvega Puškini tamme juures peab ka üks õpetatud kass olema... ja siis tuli lagedale järgnev värss:

У лукоморья дуб зелёный;
Златая цепь на дубе том:
И днём и ночью кот учёный
Всё ходит по цепи кругом;
Идёт направо - песнь заводит,
Налево - сказку говорит.

Aleksandra, Nastja ja Veronika Puškini tammesid joonistamas

Väga lahe. Aga ülesande sisu jäi samaks - ajurünnak. Veronika ja Nastja ajurünnaku puud kandsid üheselt õpetatud kassi vaimsust - nii palju häid mõtteid: anime; Jaapani ja Korea teemapäevad; luuremängud; orienteerumine; heategevus loomade varjupaigas; erinevad meistriklassid, paroodiad, võõrkeelte päev, maiustuste küpsetamine; jalgpall, tulešõu, luuremängud (sh. lipu vargus) jne... Nüüd on vaja ainult mõelda, kuidas me saaksime neid mõtteid oma koonduste ja laagrite sisse ära mahutada

Veronika puu

Nastja puu

Mängisime ka tutvumismängu "üks vale ja kaks tõde", saades üksteise kohta päris intrigeerivaid asju teada. Mida - las see jääb teistele koondustel ja laagrites avastamiseks :) Mängisime ka mängu "kes ma olen". Nagu allpoolt näete, läksid asjad päris karmiks selle mänguga.

Ma sain olla Picahu. Küsisin Aleksandralt - kas vanad inimesed teavad seda Pokemoni. Vastus oli, et nüüd jah. Põhimõtteliselt ainus pokemon, keda vanainimesed teavad :)

Nastja oli leivake. Veel oli mäng mõistusepärane

Aleksandra, tuntud matemaatikalemb, sai endale otsaette arvamiseks "" . Mäng kiskus juba karmiks.

Veronika on veel õndsas pimeduses. Ta ei tea, et kohe saab ta endale otsaette eluka, kelle nimetust isegi Aleksandra ei osanud eesti keelde tõlkida. See elukas oli....

...kingloom. (pärast kodust vaatasin järgi. Vene keeles "инфузории туфельки")

Igatahes oli õhus väga positiivne ja sõbralik energia. Lähiajal ootavad ees kohtumised Kuuste ja Tamme-Krattide noortega erinevates laagrites. Ma loodan, et õpetatud kass valvab meie üle ja hoiab meile käppa :)

Meie rühma kaitsevaimud :)

Kavilda matk 20

24. septembril toimus 20. Kavilda matk 7 - 13 aastastele kodukotkastele. Nooremad kodukotkad jalutasid kaardi järgi 11 km vanemad 23 km. Karm värk.
Aga miks just Kavilda? Lugu selles, et 20 aastat tagasi alustas Kavilda matkatraditsiooni kõikide nüüdsete kodutütarde Ürgema Ülle. Ülle on siiani matka organiseerimise tuumikmeeskonnas, mistõttu saab Kavilda orgunnitiim iga kord endale Puhja koolimajas pesa teha. Seekord oli Ülle koos veterantiimiga rajal (kuhu kuulus ka 50 aastane karu Ernst - tõsilugu). Õnneks oli Ernst saanud nooruspõlves normaalselt vaktsineerimist (kah tõsilugu) ja seetõttu suht kõbusa olemisega.

Ernst stardipäeva eelõhtul mediteerimas

Aga on tore, et Kavilda matk on püsima jäänud, sest tegemist on Tartumaa ühe looduskaunima piirkonnaga.

Kavilda ürgorg, väikese kunstilise liialdusega

See, et meil on võimalus tänu tutvustele Üllega Puhja koolimajas tšillida, tähendab seda, et orgunnijad tulevad seal kokku juba eelmisel õhtul. Seekord oli matka peakorraldajaks Kadri. Suht eepiline ülesanne koolipliksile, aga Kadri sai kõigega geniaalselt hakkama. Isegi juhe ei jooksnud tal kordagi kokku, kuigi peakorraldajal on selleks täielik priviligeeritud õigus. Ilmselt aitas kaasa see, et tal oli kokku pandud võrdlemisi asjalik tuumiktiim.

Tuumiktiim arutab, kas EA punkti külmavõetu huuled tuleb lillaks teha huulepulgaga või mingil ekstreemsemal moel. Või lihtsalt seletada asi nii veenvalt ära, et isegi jääd uskuma :)

Ma ise olin seekord kontrollpunktis koos kadett Simmermaniga, mis andis omakorda võimaluse otseallikast pärida järgi, kas kõik sõjakooli sissevõetud peavad ametlikult vahetama oma eesnime kutsungi "kadett" vastu. Selgus, et siiski mitte (kuigi natuke kahtlen veel selles). Kadeti eesnimi oli Oliver. Igatahes oli kadett Simmerman kontrollpunkti ülesande - miinivälja - ülesseadmisel väga osav. Kohe näha, et inimene on asja ikkagi kõrgkoolis õppinud.

Kadett Simmerman ehitas valmis suht profi miinivälja

HUMPTY DUMPTY

Üheks seekordse matka peategelaseks oli Humpty Dumpty. Või õigemini igal tegelasel oli oma Humpty Dumpty (toores kanamuna), mida nad pidid lõpuni tervelt tassima. Enamik sai selle ülesandega ka hakkama rakendades erinevaid taktikaid. Näiteks Humpty Dumpty transportimine sihvkapakis või EA kotikeses. Enamik olid muna mässinud sallide ja kinnaste sisse. Minu lemmikud olid 0-tiim kaks, kes olid Humpty Dumptyle nii viisaka pesa ehitanud, et metsvint saaks ka kadedaks. No uurisin, kuidas poisid nii geniaalse lahenduse peale tulid. Vastuseks sain, et "sa pead mõtlema nagu lind!" 

Humpty Dumpty EA kotikeses - jõudis õnnelikult finišisse välja.

Mõni meeskond andis Humpty Dumptyle elu, joonistades talle näo ja pannes nime. Pikal ja üksildasel teekonnal juhtub selliseid asju

Sa pead mõtlema nagu lind!

 

Kuustekate Humpty Dumpty jäi ka terveks

Mõne Humpty Dumptyga läks aga nagu filmis. Sillaotsa tüdrukud lasid tal juba raja alguses maha kukkuda ja läksid siis lähedal olevasse tallu asendajat küsima. Asendaja pidas finišini vastu, tüdrukute leidlikkus sai kiita, aga sohitegemise eest punkti ei saanud. Viimane rajal olnud poiste tiim aga nägi kõnealust kuriteopaika ja teadmata tegelikkust, pakkusid nad välja versiooni, et keegi oli lihtsalt naljaviluks Humpty Dumpty endale vastu laupa puruks löönud. Kust küll selliste ideede peale tullakse!

Teise 0-tiimiga oli veel see lõbus lugu, et osalejad pidasid neid vastutegevuseks. Polnud ka ime - tüübid olid laigulised ja emakese loodusega ära maskeeritud. Vastutegevus oli rajal muidugi ka, aga tont teab kui palju lisakilomeetreid joosti maha teise 0-tiimi eest asjatult põgenedes.

Teine 0-tiim jõudis miinivälja kontrollpunkti. Ja seni, kuni nad sobivamat lebotamise poosi välja valivad.....

...põgeneb ootel olnud tiim tuhatnelja üle ristikpõllu röökides "appi, vastutegevus!"

Kuustekad jäid ka miiniväljal ellu. Niivõrd kuivõrd. Taaskord oli kiirem see tiim, kes tšillilt ülesande ära tegi, selmet võimuvõitluse peale aega raisata. :) Kõvad kivid koos ei ole hea kombinatsioon kunagi olnud.

Tiim "Kuustekad" miiniväljal

Tiim "Kuuste eksijad" miiniväljal

Tiim "Kuuste eksijad" suures plaanis

Viimasel viiel meeskonnal oli miinivälja läbida suhteliselt lihtne - sest tallutud hein andis õige raja vihjeid. Kui eelviimane tiim sellest aru sai, tegi ta endast kõik võimaliku, et viimane tiim niisama lihtsalt rada üles ei leiaks (palju ei puudunud murdunud rohukõrte kokkuteipimisest.) Siiski läks ka viimasel tiimil suhteliselt vähe aega, et tallutud rada üles leida.

Diversandid - eelviimane tiim

Kui osalejad olid kõik kontrollpunktid läbinud, naasesime kadett Simmermanniga staapi. Vahepeal viskasime pilgu peale teistele kontrollpunktidele ja toidupunktile.

Niimoodi näeb välja toidupunkt rajal.

Finišis juba läheb enamikel inimestel elu lihtsamaks - natuke sahmerdamist, lõpurivistus ja koju. Vanasti korjasime ka Elistvere loomapargile tammetõrusid. Seekord tekkis väike adrekaolukord kui poole kaheksaks, mil väljas juba kiskus kiiresti pimedaks, olid veel enamikest tiimidest rajal. Siis läksid lahti ka sosinad, et pikem rada pole mitte 23, vaid hoopis 27 km pikk. No ma kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas Tiia Anna-Liisat ja Reti Kertut seljas tassib (Kertu ja Anna-Liisa olid esimest korda matkarajal) või kuidas Chrissu, Ketlyn ja Grete kusagil kraavikaldal väsimusest korisevad, samal ajal kui Lotta nende peale kärab. Seega oli mul rühmajuhina kergendus, kui kuulsin, et auto korjab pimeda peale jäänud võistlejad rajalt ära. Veelgi suurem oli aga rühmajuhina mul rõõm, kui tüdrukud taksoteenuse peale tigedalt turtsusid, sest nende matkaelamus oli nüüd täiega ära rikutud. Palusin kroonika jaoks mõlemal tiimil see turtsumine ka kaamerasse lugeda :) :) Siin see on:

Muus osas aga oligi matk läbi. Tuli lihtsalt veel staabis Humpty Dumpty tervislik seisund ning vastutegevusest puutumata jäänud elud ette näidata. Ja selleks korraks oligi kõik.

Kuuste eksijate elud jäid kõik alles

Aga veelgi põhjalikuma ülevaate rajal toimuvast annab jutuuber Ketu siin Algaja jutuuber Ketu vlog