Planeerimiskoondus noortekas

Elis mõtleb, kas laual olev šokolaad on vegan või mitte. Gerda on muidu asjalik :) :)

Vahel tuleb ju ikka planeerida ka, kuigi impro on alati ägedam ja kõvasti aega kokkuhoidvam. Planeerimine on siis oluline, kui meeskond on kasvanud suuremaks ja teiste inimeste mõtete ja tunnete hoomamine muutub järjest keerulisemaks. Näiteks võib ilma planeerimata juhtuda, et Kaisa, Ketlyn ja Reti hakkavad kaarte mängima - Kaisa mängib linnade põletamist, Ketlyn bridži ja Reti ehitab kaardimaja. ... ja siis liitub seltskonnaga Christiana, eeldades, et käimas on jenka-maraton.  Nii ei jõua me aga omadega kuhugi...

Kaisa seletab midagi. Žesti järgi otsustades vist räägib endast :P :D Chrissu, Tiia, Lotta ja Ketlyn vist mõtlevad, kas teha dabbi või mitte

Ühesõnaga oli meil vaja plaanida, mida teha 26. septembril algklasnikutele; kuidas korraldada novembris skautlikku säästulaagrit. Leppisime kokku 2017. aasta mahukamad ühised üritused - laagrid, matkamängud ja välikoonduse. Kui me nüüd kõik selle suudame ka ära teha, siis võime endi üle uhkust tunda. Kõik kohaletulnud - Gerda, Kaisa, Elis, Chrissu, Tiia, Lotta, Ketlyn - olid nõus ka panustama.

Loodetavasti õnnestub meil uuel hooajal ka heategevuses jälg maha jätta. Elame-näeme. Väge meil on.

Nagu ikka, rääkisime muudest asjadest ka. Seekord tuli jutuks loomade eetiline kohtlemine. Siunasime troppe farmaatikuid, kes vaeste loomadega katseid teevad.

Pärast arutelu jäime Kaisaga Jaan Aitaja näidendeid lugema. Nende näidenditega on veider lugu - tekstide "õuld-skuul" ülesehitus on jälk ja öökimapanev. Ent ometi loeme igal korral nortis üksteisele valitud lõike ette. Justkui akrofoobid, kes vabatahtlikult ronivad Shiniuzhai klaassillale.

a la

"Oh sind üleannetut masuurikat! Peitsid end põõsasse Päikesepoisi eest ära."
"Mõtlesin jah, et viskan väikest vigurit. No küll sai alles nalja - naersin nii, et vats vappus."

Öök.... ja uuesti...


PS: Sain täna teada, mis on dabb. Inimene õpib kogu elu.