pühapäev, 18. september 2016

Piskulet maraton*

* nii peaks umbes kõlama araabia keeles "rattamaraton", aga sellest allpool lähemalt.
Pikema raja boks nr 0 - süsteem hakkab alles ilmet võtma. ... jah, maratonil on ka "0" number

Teatavasti käivad Kaitseliidu noored regulaarselt vabatahtlikuks Tartu maratoni ürituste pakihoius. Sellel on teatav rutiin:
a) Natuke molutamist
b) Kiirkonveierina autodelt pakkide mahalaadimine (ei loobi pakke!!!!)
c) Natuke rohkem molutamist
d) Umbes 25 m trajektooril edasi-tagasi jooks vaheldumisi pakiga/ilma pakita
e) Kiirkonveierina autodelt pakkide mahalaadimine (kui on lühem rada) või siis natuke veel rohkem molutamist
f) Umbes 25 m trajektooril edasi-tagasi jooks vaheldumisi pakiga/ilma pakita (lühike rada)
g) Natuke liiga palju molutamist

Stella ja Ketlyni süsteem on paigas


Gerda ja Nouri süsteem oleks ammu paigas, kui nad seda va täiuslikkust taga ei ajaks :P

Kogu programmi sisse mahub ka lõuna; mõnikord kadunud pakkide otsimine; vahel ka psühholoogiline nõustamine osavõtjatele, kes elavad ütluse järgi "kus viga näed laita, seal tule ja hakka mölisema"; osalejatest portreefotode tegemine perekonnaalbumisse ja sotsiaalmeedia seinale (jah, peaegu kõik need pildid naeratavatest mudanägudest ratta taustal ja medal kaelas, mida te facebookis järgnevate päevade jooksul laikima hakkate, on meie tehtud).
Hoolimata tipptunni kaootilisest möllust, on Kristo chill - sest ta vana pakihoiu kala :)
Vahepeal saabusid lühikese maa pakid - väike vaheldus natuke pikemale molutamisele

... ja pärast mõningast rähklemist võib molutamine jätkata. Yousef (kõige vasakul) osutus ootamatult profiks nii pakijooksus, kui boksimolutamises. Mõlemad tulid tal väga hästi välja, justkui poleksi esimest korda maratonil :P :)

Molutamishetkel kehtib ka siin põhimõte - kes see ikka teine nalja teeb kui ise. Seekord oli lugu teistmoodi. Kiusasime hoopis Nouri, et ta meile araabia keelt õpetaks. Kui nüüd natuke harjutame, siis oleksime suutelised edukalt osalema järgmises dialoogis:

Nour oli lihtsalt uskumatult hea ja kannatlik õpetaja :)
- Tere! Kuidas läheb?
- Hästi. Kus on söökla?
- Söökla on seal.
- Kas te süüa tahate?
- Mis kell on, Eesti loodus?

OK. Natuke peame rohkem Nouri ja Yousufi käest sõnu õppima, muidu kisub asi sürri. Aga ühte ma avastasin küll enda üllatuseks. Araabia keel näib olevat eestlasele palju naturaalsem võõrkeel, kui näiteks vene, inglise või saksa. Näiteks "hästi" kõlab araabia keeles "mnih" - see ju nii eestlaslik sõna ülevoolava õnne ja rõõmu kirjeldamiseks. :)

- Hei, kuulsin, et võitsid miljon dollarit ja kaitsesid lõpuks oma doktoritöö ära. No, mis tunne siis kah on
- ...ee... mnih...

Väga lahe :)

Lehekülg meie araabia keele vihikust (neid oli mitu) - lasime Nouril palju araabia keeles kirjutada, sest lahe oli vaadata, kuidas ta seda  suunaga paremalt vasakule teeb :P :)

Aa - üks kohustuslik meelelahutuslik moment pakihoius on kuulsuste stalkimine. Kes kellele paki ulatas... Seekord kusjuures ei ole mitte ühtegi. Ongi küsimus, kuhu kaebus esitada õigustatud ootuse nurjumise osas?

Mis veel - lõunaks pakuti seljankat, kohukest, singipirukat ja morssi, kui kedagi huvitab. Lõunat süüakse, nagu rahvapeol ikka, pikkade kokkupandavate laudade-toolide taga. Nutikas einestaja võib ka endale intiimsema piknikunurgakese tekitada toiduplatsil, nagu Stella ja Ketlyn tegid.

Piknik ülerahvastatud alal - uskumatu, aga osavale võimalik :)

No ja muidugi - maratoni pakihoid toob välja inimeste parema poole. See väljendub pisiasjades - kui boks 9 ehk meeskond Goldbergid pakkide sorteerimisega ühele poole sai, tulid nad pikemalt mõtlemata appi oma naabritele.  Kõik on nii töökad, kannatlikud üksteisega arvestavad ja abivalmid maratoni pakihoius...

No see on kohe vä-äga lahe :)

Lõpus olime ikka suht´ väsinud. Kas just õnnelikud, aga kindlasti rahulolevad... ehk kõik on lihtsalt mnih :)
Pakihoid annab ka väiksema maratoni mõõdu välja



laupäev, 10. september 2016

Planeerimiskoondus noortekas

Elis mõtleb, kas laual olev šokolaad on vegan või mitte. Gerda on muidu asjalik :) :)
Vahel tuleb ju ikka planeerida ka, kuigi impro on alati ägedam ja kõvasti aega kokkuhoidvam. Planeerimine on siis oluline, kui meeskond on kasvanud suuremaks ja teiste inimeste mõtete ja tunnete hoomamine muutub järjest keerulisemaks. Näiteks võib ilma planeerimata juhtuda, et Kaisa, Ketlyn ja Reti hakkavad kaarte mängima - Kaisa mängib linnade põletamist, Ketlyn bridži ja Reti ehitab kaardimaja. ... ja siis liitub seltskonnaga Christiana, eeldades, et käimas on jenka-maraton.  Nii ei jõua me aga omadega kuhugi...

Kaisa seletab midagi. Žesti järgi otsustades vist räägib endast :P :D Chrissu, Tiia, Lotta ja Ketlyn vist mõtlevad, kas teha dabbi või mitte


Ühesõnaga oli meil vaja plaanida, mida teha 26. septembril algklasnikutele; kuidas korraldada novembris skautlikku säästulaagrit. Leppisime kokku 2017. aasta mahukamad ühised üritused - laagrid, matkamängud ja välikoonduse. Kui me nüüd kõik selle suudame ka ära teha, siis võime endi üle uhkust tunda. Kõik kohaletulnud - Gerda, Kaisa, Elis, Chrissu, Tiia, Lotta, Ketlyn - olid nõus ka panustama.

Loodetavasti õnnestub meil uuel hooajal ka heategevuses jälg maha jätta. Elame-näeme. Väge meil on.

Nagu ikka, rääkisime muudest asjadest ka. Seekord tuli jutuks loomade eetiline kohtlemine. Siunasime troppe farmaatikuid, kes vaeste loomadega katseid teevad.

Pärast arutelu jäime Kaisaga Jaan Aitaja näidendeid lugema. Nende näidenditega on veider lugu - tekstide "õuld-skuul" ülesehitus on jälk ja öökimapanev. Ent ometi loeme igal korral nortis üksteisele valitud lõike ette. Justkui akrofoobid, kes vabatahtlikult ronivad Shiniuzhai klaassillale.

a la

"Oh sind üleannetut masuurikat! Peitsid end põõsasse Päikesepoisi eest ära."
"Mõtlesin jah, et viskan väikest vigurit. No küll sai alles nalja - naersin nii, et vats vappus."

Öök.... ja uuesti...


PS: Sain täna teada, mis on dabb. Inimene õpib kogu elu.